Tervitus ja ihanat detsembrimässu aastapäeva!Kuna juba tollel punaste poolt tehtud meeleäraheitlikul katsel olid mängus mitmedki sala kuulajad,tahaks täna vesta oma joonealuses sellest,kuidas ja miks minust ei saanud Karl Marsi, Friedrich Snickersi ja Vladimir-Lenin Krupski õilsa ürituse nimel sala kuulajat e.spiooni,kui soovite.
Et kõik kohe algusest ausalt ära rääkida,tuleks alustadagi inimloomakese taustast.Kooliminekuajaks oli mul väljamaal,Kopli kandi keeles "raja taga" terve ports sugulasi,keda riigitruul ja ustaval murdmatu liidu kodanikul mitte poleks tohtinud olla.Isa õde oli elanud aastaid enne sõda Pariisis,ema kaks õde sattunud Rootsi punaokupatsiooni eest pakku minnes,poolõde Ene koos minu isa esimese kaasaga juba Californias,kuhu arvatavalt sattus koos endiste okupantidega uute eest põgenedes.Ajal,mil Punaarmeesse viidud isa rindel täisid toitis ja Eesti Laskurkorpuse ridades Eestimaa relvaga vabastamisest unistas. Stalingradi madinat läbi vintovkasihiku kaes, ja Tehumardi öisest kuumast katlastki suht tervena välja ulpis.Vat isegi sellise puhta taustaga inimese perel polnud sobilik välisilmaga lävida.Sest teada ju oli,et kõik kirjad läbi uuritakse ja nime taha riste kogutakse.Seal kus vaja.Ema õde pr Aino Stockholmist oligi ainus, kelle jätsime julgete poiste listile nähtavale.Sest kirjad ju tulid(läbiuuritult),naasklit kotti ei peida.Ema soovitusel olingi igasse ankeeti,ka sõjakomissariaadi omasse, märkinud tolle tädi kui ainsa väljamaise sugulase.Mere kaldal kasvanud poisile oli Merekooli uks kinni,sest ema-isa teadsid:mis sinna merekooli kippuda,kui vaid Harku järve veepind su mereks saab-teisisõnu:välisviisaga oleks jokk. Mutt ja lõpp.Küll aga oleks vist tänu tädile avanenud mu spiooni-karjääri uks.Sest salakuulaja-ametisse passinuks ma easte.
See oli Ukrainamaal,Ostrogi linnakese õppeväeosas.Kus hämmastasid juba garnisoni/sõjaväelinnaku mastaabid.Justkui Sillamäe linn või sarnane oma mõõtudelt ja arhitektuurilt.Kasarmud ja pargid ja harjutusväljakud ja lahingutehnika angaarid...Kõik rohkes jaanuarilumes,teed puhtaks roogitud -tööjõud ju priilt käes.Ja iga jummala päe:att-tvaa,att-tvaa...
.Väike vahelduski ei lasknud end kaua oodata.Roodukomandör üllatas hommikul: reamees Poldre jääb täna kasarmusse.Oh seda sõdurirõõmu!Kukkusin hoolega pruudile ja koju kirju vihtuma.Keskpäeval astus ligi vana major ja kutsus kaasa.Vehkinud läbi poole sõjaväelinnaku, sisenesime vist staabimajja ja 2. korrusele.Kabinetis kandis mu eskortija, lennuväetunnustega-nagu minulgi, major ette kaptenile(!)Teie korraldusel saabusime.Mu hämming oli hetkeks täielik: miks selline pahupidine subordinatsioon?Kaptenijobu peaks ju püstigi kargama,kui major siseneb. Siis hoomasin nooremehe lõkmevärve-vabarnpunased!Selge see:KGB. Kino jätkus:major palus luba lahkumiseks(?)seejärel pakuti mulle sõbralikult istet ja vene sõjafilmide ülekuulamis- stsenaariumi kohaselt ulatas lahe agentide pealik mulle oma pakist sigaretti.Mäletate seda hetke?Keeldusin väitega:ei suitseta.Soovimata tekitada eriusalduslikku õhkkonda.Ekstra suitsu pakike oli omalgi taskus,kui targu oli targem distantseeruda.
Luuraja alustas kaugelt,nagu teda oli koolitatud.Ah et elad Eestis, kohe et Tallinnas?Seal ju kapitalistliku maailma piir lausa aknast näha?Mida tead ka nende elust,on sul seal tuttavaid,väljamaal sugulasi ehk?Rootsi tädi on läbi valgustatud,käis mõte läbi pea."Jah,tädike põgenes sakslaste eest sinna," valetasin häbenematult.Sa ei ütle ju julgeolekuvennale näkku,et sinusuguste mõrtsukate eest tuli pakku minna!Detailsemalt tahtis teada, mida teeb ja kuidas elujärg on.Õnneks ma ei teadnud siis,et tädi Elektroluxi tehases katsetajana töötas-vene tavade kohaselt tehtaks ikka igas kodumasinatehases kuulipritse jm staffi,ja see info olekski mulle jäädavalt selle jorsi külge haakinud.Samas sündinud mõte:tädi müüb varahommikuil kohvipoes sooje saiakesi,tundus üsna armas olevat.Ja see oligi õige vastus!
Järgmise küsimus nõudis vastust kapitalistliku riigi kommete teemal. Omanikud pressivad töörahvalt viimase verepiisagi välja, palka ei raatsi maksta,üürid on kõrged ja toit kallis(justkui tänast Eesti elu kirjeldasin, kas pole?)Kuid halearmas lugulaul oli pärit ilmselt Rahva Hääle juhtkirjast või kolmandalt, lausa poliitikaküljelt...Vestluskaaslane kuulas ja muutus kuidagi morniks. Mõeldes vist,et olen põrutada saanud või lollitan teda.Siis resümeeris: Näen,sina oled meil poliitiliselt haritud,asjalik soldat.Aga palju tuuakse siia ebateadlikku elementi, kes ei saa aru nõukogude võimu humaansusest, tema paremusest kapmaailma ees.On ka selliseid, kes vihkavad kõike,mis sovjetlik-korda ja meie armeedki.Vannuvad sõduritoitu kehvaks ja mida veel.Sa tee ikka suitsu ka,istu kurilkas ja kuula,mis räägitakse.Igal neljapäeval tuleb teil kinoõhtu. Saalis enne ekraani on eesriidega uks,tuled sinna ja kannad ette,kes mida rääkis.Võid minna.
Kasarmus tagasi,valdas mind ääretu solvumistunne.Hoidsin tagasi pisaraid mõeldes:kuidas ta võib olla nii alatu, mõelda,et mina hakkan koputajaks? Kui mu teenistuskaaslased riviõppuselt tagasi,kutsusin kokku ja rääkisin, kus ja mis toimus."Hoidke oma suumulgud koomal-kui nii odavalt keelekandjaid otsitakse,ei tea kunagi,mis lause peale teid maha müüakse!" Teadsin,et minust salaluurajat ei saa,ja minu õnneks viidi meid üsna pea põhiteenistuskohta-Hmelnitskisse lennuväe abiteenistusse.Kus tuletõrjedepoo vanemautojuhile ei pakutud enam mingit lisa-ametit.
Peale kuuajase tripi polkovniku autojuhina.Ja ma ei tea tänini, kas julgeolekukontrolli-toimik tehti ja oli abiks või mitte.
Nahkaläinud karjääriga punaluulur
E.P.