EestiPoiss

Tere ka teile,kes te naudite kaunist-karget talveõhtut koos Pääskülast kostvate saluudihaugatustega.Raketitulevärki küll taevas ei kuma,kuid aiman hinges nonde kärsitumate muresid.Aastalõpuks varutud patarei lasub koormana hingel.Ohh kuidas rebiks ampullilt mütsi ja kulistaks tolmavasse mahutiavasse et vulin taga!Minul tahtejõudu jagub, las nad olla seal kapinurkas,kuni õige õhtu koidab.
Pihtimusekoht järgneb NYYD.Olin parasjagu oma seekordse ravitsükli lõpusirgel ning nautisin VIP-patsiendi seisust.Äraseletatult:mulle leiti nädalaks koht päevapalatis,et tulles saaksin koikul pikutada,kuni protseduurid algavad.Ja lõunasöök austusavalduse krooniks.Sest eks mu läbisaamine põetajatega olnud ju hea-roosa ja rahulik,positiivsust kiirgav sõbralik vanahärra ise austanud oma kohaletulekuga taastusravifirma Adeli hea koolitusega hakkajate ravitsejate ettevõtmisi.Iga päev sain paaritunnise ravitsükli stardiks kuumad kotid jala-ning käelabale.Seejärel võttis ka Tai massaazi saladustesse süüvinud terapeut Evelyn mind murda, mida olnuks justkui Paikuse Politseikoolis õppinud:haige käsi käis nigu,t niksti seljataha ja üles, mispeale ka tulirelv maha pudeneks.Sa ütle,kui valus on,soovitas õrnalt.No seda kuulevad me kõik neli korrust,oli mu kiire vastus.Et me ei mänginudki pätti ja politseinikku,jäi see lõbu neil ära.
Korralik massaaz käis asja juurde,seda tegi teine spetsialist.Vahel sai veresurvet mõõdetud,kuigi see mul nüüd kontrolli all.
Ja siis, ühel ilusal päeval,lugesin teadet: Endla 59 tuleb miskine invaüritus, mis mind huvitas.Ja kuhu tahtsin paari päeva pärast minna. Sõitsingi seetarvis 17A bussiga kesklinna,et majanumbreid uurida. Ent buss ei läbi ju kogub tänavat! Järgmise raviseansi aegu uurisin igalt Adeli töötajalt,mis paganama paik see võiks olla ja kustpoolt otsida.Ei saanudki enne selgust, kui oma Liizaga olin käinud autoga seiklemas ja tabanud otsitava Mooni nurgalt,kus koguni lausa invamaja tegutses ja nüüdki toksib, jagades infi ja igasugust abi kõikvõimaliku invaliidsuse saavutanuile.
No misparata,et olin nähtust na suures vaimustuses,et julgesin Adeli tohtreile järgmisel päeval etteheitvas toonis arupärimisega esineda:kuidas on võimalik,et teie inimesed siin majas haigetega tegeldes ei oma mingit infot Puudega Inimeste Kojast? See peaks ju olema teie partner nr.1.Ja sellest hetkest ilmselt hääbus me suur sõprus,vendlus asendus õelusega? Sest kuigi mul oli perearsti saatekiri aasta lõpuni taastusravile saamiseks ja enne minu sünnitatud "konflikti" oli plaan mind kohe-kohe tagasi kutsuda, kui uus raviplaan tehtud,seda siiski pole juhtunud.Ent ma taastun ka ringi sebides,kusiganes katsun terve ilmakodaniku moel sekeldada. Polegid hullugid,jätkan omal viisil.Kui Aeg antud elada,aeg antud paraneda...
ja mulle õpetatud keha ja jäsemete liigutamisnipid ei unu ka kunagi.Ning eks loomingulise avardumise kursus invaklubis on samuti mõeldud haige kuplialuse elavdamiseks.Taaskäivitamiseks kui soovite.
Olge positiivsed,tundke elust rõõmu ja rõõmustage ka teisi!
PrimeTime on ju saabumas.
Suss aknalauale ja salmid selgeks!
Parimat!
Endiselt teie
E.P.