Omukust,blogifännid ja -fännitarid!Oma pühapäevast mäejutlust jätkaks ikka ajulaksu teemal,mis ähvardab nii paljusid,et te ei oska mitte aimatagi.
Esmalt neid,kes geenidega salakavala ohuallika endale sisse saanud. Nii et kui sugupuu okste lähedases võras e. isal-emal saatus na kurb old,siis hoidke piip ja prillid!Nagu kinnitas tuttav tohter:kui mees on roninud 40nda verstaposti taha,peab ta igal hommikul kontrollima veresurvet.Tule taevas appi-kas eesti poiss oleks siuke jobu,kes asjalikuma tegevuse asemel heast peast survenäituri kallale kargaks?
Teine insultiohu allikas on mingi püsiv põletikukolle te nahavahel: näiteks igeme-vms põletik.Millest paljud ei hooli.Mul endal oli selleks kurgumandlipõletik.Mis kevadel ja sügisel ikka ägenes ning nädalaks-paariks kimbutama jäi.Lausa regulaarselt.Põhikoolipäevil olin kord nii katki(umbes) et kiirabiga-vene kroonu stiilis (GAZ-veoautole ehitatud kongis) lahinguvälja-esmaabi transaga tõbilasse kihutati,kus loodeti kurku augu torkamisega mu kallis hingamisvõimalus taastada.Mäletan vaid ema löödud lamenti,kui õnnetu veokas igast teeaugust õhku paiskus,mis mindki kanderaamilt lennutas.Ja ega need Kopli kandi teed just kiirmagistraalid oldki mitte.Juht,vaeseke,andis oma parima.Mina sain kähku tubli pritsi kannikasse ja mandlid pugesid tagasi oma urgu.Keegi tahtis lüüa väitsa kurku,et mädapunnid kutuks teha.Teine halatti pugend õppind inime teatas, et mädakoldega patsienti lõigates viskab ta varbadki sirgu.Nii jäid alles mu mandlid ja ära sõit Rahumäele,kus tänaseks tundmatus hauas juba puhkab mu 1941.a talvel surnud poolvend isa esimesest abielust: Enno Poldre.Ju sinna ammu pealematmine tehtud,sest mu noorusaal seda seika mulle ei avalikustatud ja hilisemad jalutuskäigud kalmuaedas pole andnud tulemust.Mõtlesin,et oleks põnev küll oma nimega kalmul küünalt põletada, kui võimalus oleks.
Lõpetada oleks paslik kunagise Belesta kolleegi dr.Ulmani sõnadega:
Kui oled üle 40-ne ja hommikul ärgates kusagilt ei valuta,ära muretse.Sa oled lihtsalt SURNUD !
Ikka veel elus
teie E.P.
sunnuntai 7. joulukuuta 2008
Tilaa:
Lähetä kommentteja (Atom)
Ei kommentteja:
Lähetä kommentti