Nonii.Täna taas siis te väike sõnameister EestiPoiss platsis.
Sest nimemärki v-meister sedasi tõlgendada tasuks.Naasin just Soome Instituudist Harju t.1.Kus tavakohasel heal tasemel soome kirjanduse tutvustust nautida saime.Mille eest kandnud hoolt väsimatu kultuurisekretär pr.Maimu Berg.
Veikko Huovinen polnud mulle tundmatu kirjanik,ent mälu värskendamiseks/tutvuse uuendamiseks passis pr.Piret Saluri nauditavalt sooritatud tõlkes kogumikust "Silguvorm Jeesusele" etteloetud stoori.Tõsieluseiga põhjal (vist) valminud jutuke,kuidas Tamperesse suurkooli tulnud must noorsand oma soomlannast valgenahkset kallimat niiväga armastas,et temast hõrgutise valmistas ja humanitaarmagistrandi talveõhtutel põske pistis.Hautatud sääremarja smooringule eelnes näiteks "marineerimine otse jalal" elik kuidas poiss oli Põhjamaa neiukse oma toidusedelisse valinud ja "eelmängugi" korraldanud vastavalt oodatava gurmeeroa maitsele.Mida kõike ta oma blondile sisse ei söötnud, enne kui tibi sääremarja-rooga Stockmanni napi valiku käepäraste maitseainete ja veinis hautamisega mõnusaks õhtusöömaajaks nuputas.
Usun,et üks tõsilugu oli saanud aineseks e. baasiks:mitte ammu liikus meedias taas uudis,et mingi Angoola vms riigipea jäänud silma inimliha söömise elik kannibalismiga! Puänt oli meistri vääriline-kauge maa Riigisekretäri juurde õhtulauda kogunenud semud palusid jutustada haruldasest maitseelamusest:kuidas must kaasmaalane karmil Põhjamaal suurkoolis käies oma tüdruksõbrale suurimat armastust avaldas...
Mees pani ärasöödud pruudi kootud, soome mustris kampsiku selga ja piibu ette ning valas pokaalid täis-ja juttu jätkus kauemaks.

Kippusin veidike vedurist ette jooksma:õhtut vanameistri loominguga täiendas kirjastaja ja Huovise seltsi juhatuse liige Touko Siltala,kes vahendas markantseid seiku vanahärra elust ja maneeridest

'Mul oli sarmikale tõlkijaprouale vaid üks küsimus:kas talle tõlkides ei tundunud,et tänase Euroopa hoiakute valguses olnuks taolise jutukese kirjutamine/avaldamine suisa võimatu:mustad lausa looduskaitse all...
Naastes väikese sõnameistri tiitli manu.Kui lõime vanasõidukiklubi, tavatses me esimene president,vanakooli härrasmees Voldemar Porosaar mind kui pressisekretäri klubikirjutiste avaldamise eest premeerida austava nimetusega:Honore de Poldre.Juba siis tundus,et sarja Suuri Sõnameistreid sekka panek oli liiast,ikkagi Õhtulehe tööstusajakirjanik.Ega farmerilehe ML auto-ja tehnikalisa toimetaja ole kah mingi suur meister, kui tehnikahuvilisi valgustab. Liiati kui tegu on inimese hobiga,kes selle eest isegi palka saab.
Jätkuvalt:kauneid lähenevaid!
Väsimatult teie
E.P.