EestiPoiss

Tere!Alustan kirjatööga,mida ammu endale ja mõnele lähedasele inimeselegi lubanud:panen ritta sõnad,kirjeldamaks oma läbielamisi pärast aasta 2002 7.aprillil-just oma lahkunud isa Eduard Jüri poja sünni päeval. Tagantjärele mõeldes läks mul isegi hästi:olin just jõudnud koju Nõmmele mõnepäevaselt nö juubeliürituselt Otepäält, kus Eesti autopressi eliit tähistas koos autoesinduse töötajatega ning uute sinise ovaaliga mudelite proovisõitudega Fordi esinduse 10-aastast taasviibimist vabariigis.
Nautisime kena kevadilma ja lendasime mööda Otepää kandi teid täie mönuga,vahetades autosid ning järgides Fordi tiimi tehtud legendi.Kui ajuhalvatus laksanuks estsõidu käigus,poleks must peale juhitavuse kaotanud autoga lendamist enam nende ridade kirjutajat.Ju istus ingel mu õlal,kui autode omadusi katsetasin...
Olin jõudnud olla umbes aastakese Maalehe auto-ja tehnikalisa toimetaja ametis.Tagasi ajakirjandustööl,kus alustasin 1974 "Õhtuleht-Vecerni Tallina tööstusosakonnas mentori Kalju Mürgi juhendava käe all.
Pärast Belesta sünnitatud Fordi esinduses selle stardiajal töötamist suhtekorraldaja,reklaamijuhi ja koolitusjuhina läksin koondatuna tööle ARK-sse,kus olin tänu oma autominevikule taas sõiduvees. Miinuseks oli vaid äärmiselt niru palganumber:neli tuhat eeku.Mis võrdus mu kuumaksega Hansapangale kodumaja renoveerimiseks võetud laenu eest. Et poeg Tartus Pallases õppis,tuli tema toetamiseks igas kuus vähemalt kaks tuhat kirjutamisega lisaks teenida.ARK-i kaadriosakonna juhatajannale ilmselt ei meeldinud,et ma kirjatööga lisaraha teenisin.Kuid et mu põhitöö selle all ei kannatanud ja tööajal ma muid asju ajama ei jooksnud,kannatas ta katseaja lõpuni välja.Teades,et direktor Eero Tillile kaebamisest poleks tulu.Juhtkond tundis mind kui üdini automeest ega oleks autoteemadel sulejooksust olnud häiritud.Oma varasema 12-tuhandelise palga rea pealt allakukkumine oli nii valus,et kui Maaleht oma esimest autotoimetajat vajas,lahkusin ARK-ist kerge südamega.Kus minu soovitud 8-tuhandelist kuupalka ei saavat isegi direktor,nagu pr. kaader solvunud toonil väitis.
Nonii.Sõidutas siis Info-auto Fordi direktor Putmaker meid tuliuue, testsõidu Ford-Transitiga Järvele.Koju jõudnud,pakkus abikaas grillvorste lõunaroaks. Istun elutoas söögilauas ja sisse astunud naisuke näeb mind ebamäärase liigutusega kahvlit sirutamas."Mis sul viga?"mäletan küsimust.
Eimiskit,ainult vorst pistab jooksu.Kui kätte saad,on kõik O.K. kiitsin ja kukkusin.
Nõmme haiglas, oma koduküla tõbilas sain mõned päevad hiljem taas pildi ette.
dr.Vares,sihvakas keskealine arst,oli väga hoolitsev.Kuid minu ajukahjustus insuldist/ajuveresoone lõhkemisest/ oli selline,et mu lalinat,seda artikuleerimata kõnet suutis mõista vaid kõik need päevad mu voodiserval istunud abikaas.Ka olin ilma tasakaaluta patsient,kel voodiserval istumine ja lusika suu juurde tõstmine oli ilmvõimatu.Toideti kui last,vahetati pamperseid ja vaid mängunurk oli puudu tagasipöördest titemaailma.Ent voodil lebav juurviljasarnane olend pole isegi lapse nime ega mängukanne väärt!
Aga oma unistustes olin ikka tegija!Sest see osa mu pööningust,mis elu jätkumist suunas,oli vist kahjustamata.Kui dr.Vares küsis palati ukseavale näidates, kas selle piire näen,sai ta solvunud mehe vastuse:
"Kuidas ma siis autoga koduväravast välja sõidan,kui piire ei märka?"
"No sina,õnnetuke,ei sõida enam kunagi mingi auto roolis"nägin teda pilguga vastamas.Vähemalt nii mulle tundus.
Edasi lugege juba sellest,kuidas Järve haiglapäevad möödusid ning millisesse musta auku sadasin,kui koju tagasi viidi.Seniks kõige paremat!
Ikka lugupidavalt
E.P.