EestiPoiss

TÄNA:KÕHKLUSTE KÜÜSIS
Kuigi Kaalude tähtkujus sündinu üldiselt oma otsustes ei kahtle,rändab mõte vahel sellisele rajale:mis siis,kui...?
Nagu tunaeilegi,kui pojalt kuulsin,miks ta töölesõidutee kolmapäeval Järve Selveri juures katkes-bemmil läks mootor kuumaks.
Mis minu jaoks kõige kummalisem:põhjus selgus alles siis,kui auto sattus Kullipoisi töökotta Saku lähistel:ventilaatoririhm oli purunenud!?
Ja viga selgus alles töökojas?Tule taevas appi!tahaks hüüda nagu valitsusjuht.Minu sohvriaja eelsed sohvrid nägid vea ära kohe,kui aurupahvakud radikakorgist välja paiskusid või generaatori laadimine kadus.Normaalsel autol peaks vigu täna näitama nö "kellad" salongi näidikupaneelil või kontrolltuled.Kas rullnokside lemmik bemu seda trikki ei tea/oska? Ent tol hallil "eelajalooliste autode ajal" võttis sohver vöölt püksirihma,seadis selle ventilaatoririhmaks ning sõit jätkus.See oli isegi autojuhiõpikus,nagu ka ratta "lohvi"(sisekummi) parandamine õlgede või heinaga täitmise abil.
Mõni autojuht ei tea sedagi,kuidas varuratast purunenu asemele pista-no mis me räägime!
Ent tagasi mu otsustekahtluse manu.Kui poeg oli 16-aastane ja õppis alles Lilleküla gümnaasiumis,tuli talle kevadehakul peale suur armastus-mis ka sellises eas loomulik.Iga jumala päeva vabamal hetkel kargas Jens me Nõmme kodus jalgratta selga ja vuhistas Kadriorgu,kus neidisel oli Kopli Kunstiümnaasiumi kevadpraktika.Pedagoog juhendas tänast nimekat maalikunstnikku,kõrvalt õppis kunsti-ja tüdrukuhuviline noormees.Ja kui piiga oli astumas Tartu Kunstikooli,EW-aegse nimega Pallas,seadis ka perepoeg sammud sinna.Mis mind üldse ei üllatanud:oma keskaaegsed vihikud ja päeviku oli ta alati kaunistanud "kunstiteostega",mida õpsid ikka taunisid.Mina ei noominud,vaid isana nägin sodimistes tärkavat kunstihuvi.Ja sobival hetkel sokutasin pojale näppu valiku kirjakunsti kataloogidest mida olin endale varunud kunagi,et maestro Villu Tootsi mainekasse kirjakunstikooli astuda.Töö kõrvalt sinna väga paljud läksidki,kuid mu rahutu ajakirjanikutöö ja rallireportaazide kirjutamise tuhin ning sovjetiaja rallikavade tegemise suhteline tulusus pere elatamise mõttes võtsid ikka nädalavahetuste ajagi...Las poiss harjutab,mõtlesin.Ja vaat mis välja tuli!Ega sa ometi ei luba poega sinna Tartu linna?riidles laste ema.Polnud minu stiil keelata inimesel arenemast,püsisin vakka.Sest kui tütar kippus Tondi Maneezi hobustega sõitma algklassipäevil,või kui suuremana leidis üles Kevade t. Laste Kunstikooli ukselingi või otsis endale isikliku kitarrimänguõpsi Muusikakeskkoolist me kodu lähedalt,võtsin endale ikka finantseerijarolli.Sest polnud minust ei ratsatreenerit ega kitarristi,et ise suutnuks areneva neiukese huvialadega sammu pidada ega mentoriks olla.Ja nüüdki ei sobinuks poja pürgimustele vetot panna.Ka Liisa soostus lõpuks:las läheb,ega ta kohe ju sisse saagi.Inimesed katsetavad aastaid,selle aja peale tal gümnaasium läbi...
Aga mees läks,lükkas nö jalaga ukse lahti-ja oligi sees!Need Kadriorus suure armastusega tehtud taiesed tunnistati seega kunstiks,mis kooli astuva autori siseilma peegeldasid,skulptoriks vormistatavast ainesest märku andsid.Täna ta küll kivi ei toksi,sest pere (kaksikud pojad ja kaasa) eeldavad stabiilset töökohta.Poliitikatuultenuusutajast "kuvanveistaja" elu pole ju kah kurb,kuni His Master veel pumba juures sekeldab.Mina ise nahkkuues Taunot ei tauni-mees leidnud oma turunishi.
Aga naastes mu kahtluste juurde:vahel,kui noor mees autoasjus kobamisi toimetab ja autodidaktina püüab hakkama saada,mõtlen:kas ikka oli õige tegu anda noor poiss Tartu vallatute plikade koolitada selmet teda ise kättpidi hoopis auto juures samm-sammult juhendada.Kui Taevane Isa vaid armuliselt elupäevakesi jagaks,teeks seda noorte autohulludest pojapoegadega.Kui ma nendeaegsetest autodest veel midagi jagaks!
Autoteemale tänaseks punkti pannes selgitan,miks ja kuidas tekkis mu Mersumaasturile,kandilisele antratsiidivärvi G-wagonile regnumber EP-I. Ise parasjagu hõivatud Fordi uue reklaamikampaania kokkuklapitamisega, astus sisse ARKs töötanud autohullust sõber hiiobisõnumiga: mingi apsaka tõttu on paari nädala jagu aega saada autole tellitav number tavahinnaga 180 eeku!?!Mida hullu,mul ju number olemas,kohmasin.Räägin uuesti, aeglasemalt ja oma sõnadega,oli semu kannatlik.Rääkiski.Sain juba esmakuuldel asjale pihta ning olingi mõelnud,kuidas sõdida vastu tärkavale trendile:öösel varastati seisva auto nr,kruviti see külge oma rondile ja mindi bensiini varastama/tasumata tankima.Viha tegi see,et kui tõde selgus,oli kahjukannataja sunnitud numbrid vahetama ja riigilõivudki tasuma(?)Pätt aga pidas peenikest naeru ja jahtis uut ohvrit.Arvasin,et extrakombinatsiooni ei varastata,liiga silmatorkav.Mis numbri võtad,küsiti ukselt.Mis siin pikalt-võtaks EP ühe, klubisoomlased just ütlesid,et olin ostnud Elu Parima auto,kohmasin.
Nädala pärast oli autonumber mu töölaual.Üllatusega tasusin arve,sest tööhoos oli eellugu pea et ununenud.
Homme siis riigisaladuste simmerdamisest ja kallutatud Eesti meediast.
Nägesh!
E.P.