EestiPoiss

Hellou,armsad lugijavennad ja-õed!Põikaks korraks mälestustelainelt taas tänapäeva?Sest keda need vanaonu heietused ikka huvitama peaks.Kui,siis omaealisi,kellega koos okastraadi taga sotsialistlikus paradiisis elu parimad aastad veedetud.
Eile peeti Delovõje Vedomosti eestvõttel hot.Olympia Sigma saalis väga huvitav üritus:vene tänapäeva ühe tuntuima krimikirjaniku Polina Viktorovna Dashkova meistriklass.Kuna lugesin äsja teise,vene dissidentkirjaniku Sergei Dovlatovi romaane originaalkeeles /tundsin Ajakirjandusmajas minust mitme korruse võrra kõrgemal töötanud Piiteri poliitpagulast põgusalt-meie juhukohtumiste põhjal fuajeekorruse baaris/.Suht morn, pikakasvuline õlakas mees.Kust pidingi teadma,et punavõim teda ei salli ning kirjanikukallakuga inimene on sunnitud lahkuma kodulinnast ja sõprades-sugulastest ning otsima pelgupaika normaalsete inimeste riigist:Eestist,kus sai tööd, võimaluse edasi nosida ajakirjanikuleiba.Ja nüüd,nähes Olympias oma vana kolleegi Õhtuleht-Vecerni Tallinnast, Boris Tuchi,tänast teatri-ja kirjanduskriitikut,kes samuti kohtumisele kirjanikuga tulnud,avanes mul ainulaadne võimalus oma uudishimu rahuldamiseks."Miks peeti Dovlatovit dissidendiks,tema raamatuis pole ju midagi riigi-ega nõukogudevastast,pärisin.
Borja vastas oma rahulikul,kaalutletud moel:"No otseselt polnud ta mingi dissident.Kuid kirjutada,nagu oma romaanis Tsoon sedasi,et polnud mingit vahet vangilaagris olijate ja valvurite vahel,oli võimudele vastuvõtmatu.Ja nii ta välja praagitigi...
Kui süvenesin Polina Dashkova juttu oma loometööst,kus kirjeldas uurimustöid arhiivides ning kritiseeris teravalt enamlasi,Leninit ja Stalinit ning kohati laskus nende kuritegude analüüsinigi,jõusin kohutava tõdemuseni.see arstiperekonnast pärit õbluke,mustapäine,sarmikas naine vajab juba täna,Olympiast lahkumisel,turvameeste kaitset.Sest esineda tema julgel moel saalitäie vene inimeste ees, kellest tubli kolmandik kindlasti lõpetanud NLKP Kõrgema Parteikooli ning olid kohtumisel ka vastavalt häälestatud,eriti riigipöörajana tuntud Dmitri Klenski.Kes vihaselt pomises,kuuldes naiskirjaniku juttu Lenini atentaadi üksikasjust ja Stalini naisetapust,urises kuuldavalt:No kuidas nii tohib,ise pole ta ju mingi ajaloolane!?
Ei lugenud seegi,et Polina vestis pikalt oma arhiiviuurimustest-Klenski vihane urin saatis taustana.Mu mõtteis heiastus juba Anna Politkovskaja saatus,kelle tappis võimurite saadetud killer,nagu usub edumeelne vene intelligents.Ja üldse soovitaksin kaasmaalastel-rahvuskaaslastel revideerida oma arvamusi/hinnanguid vene inimestest.Paljud ehk ei usu,kuid nende hulgast leiab palju asjalikke,mõtlevaid,harituid.K.a.Klenski lihane õde,keda me paljud armastame ja austame tema talendi pärast.Ja veel mõtlemapanevat.Küsimustevoorus oleksin tahtnud Polina Viktorovnalt küsida,kuidas suhtlevad sakslastega need kümned tuhanded venelased, kes end sealmaal nii hästi tundvat nagu ei kusagil mujal.Kas on seal kah vene rahvusest ajakirjanikke,kes ei suuda öelda ei Guten nacht ega midagi keerukamat,mida väljendatakse nemetskimi bukvami.Kuid auditooriumi osalisi teades hoidusin tiku tõmbamisest bensuvaadil.
Krimikirjanikust muljetamisest ei loobu ka homme,luban.
Kena õhtujätku!
Kõige austusega
Enno Poldre