lauantai 29. marraskuuta 2008

EestiPoiss

Päevast,te uudishimutsejad!Mis saab olla veel põnevam kui leida pelgupaiga seina vahelt Anne Franki päeviku koltunud lehekülgi ja himuralt süüvida sellesse,mida teine inimene tundis ja mõtles,mis läbielamused teda valdasid.Pretendeerimata küll kuulsa juudineiu pihtimusraamatuga sarnasele surematule mainele võib iga sõnasepitseja ometi loota,et koos temaga ei lähe kaduvikku mitte kõik.Ka olevat iga inimese elust võimalik kirjutada üks raamat.Mina ühega ei piirduks,kui kord hoogu satun.Blogi saab ju kah siit kõvade kaante vahele pista.Minu vaevarikas insultiepopöa vääriks samuti koos vaeva ja läbielamuste ning tuhast tõusuga kirjapanekut e jäädvustamist tulevastele põlvedele.Ja kolmas oleks projektinimega "Autod minu elus"vms,kuhu olen valmis akvarellis sisse sehkendama kunagi omatud vehiikleid alates sportkabrioletist Hansa Sport6.Lisaks tarvilist autoasjandusteavet noorte autohuviliste,paariaastaste kaksikute pojapoegade Patriku ja Sebastiani tarvis.Muidu vasta iga hetk sellele või tollele autoküsimusele.Lihtsam mul need koguda ja vastata ühekorraga...sest omas peres vastan mina,aga teil?Küsimused on küllap vastatavad,kuid vastused küsitavad-nagu tõdes kord maestro Priit Aimla...
Ent kuidas sai inimesest,kes oma poolesajandi-pikkuse tööelu vältel on tegelenud oma meelisala-autodega, tundnud neist rõõmu ja rahuldust ning saanud isegi oma nö hobi eest palka,selline vaegur kui vana aeglane kilpkonn.Unistab vaid golfimängust ja kepikõnni-võimalusest ega juhi autot mujal kui Hiiu saarel,sest nii on kindlam.
Auto-ja teedeministeeriumi pressikeskuse ajakirjanikuna, hiljem peatoimetajana olen sõitnud lisaks ameti-Volgale mitmete huvitavate sõiduriistadega oma rahakoti mõõtude piires, lemmikmargiks Mercedes-Benz.Olen saanud tunda ehedat rõõmu oma hobi-ja klubiautost, Saksa autotööstuse omaaegsest lipulaevastiku liikmest-Mercedes-Benz 290 Pullman Limousine mida toodeti 1934-37 ja mille sünniaastaks olid uued peremehed, Leningradi sõjakomissariaadi ohvitserid lasknud märkida 1939.Mul puudus veneajal juurdepääs arhiividele nii siin kui sealpool. Muidu uurinuks sedagi,kas autoga kaasaskäinud legend:see sõiduk saabus Saksamaalt pärast sõda punavenesse sõjakahjude kompenseerimise käigus, vastab tõele.Nii et polnudki siis varastatud Dresdeni muuseumist jm. nagu paljud teised murdmatu liidu aladele tekkinud rariteedid?Kui poeg asus autotalli kohale maja ehitama,tuli meid pereautona teeninud muuseumieksponaat jalust ära müüa.Niigi oli see seisnud kogu uue Eesti aja,sest 18 liitrit sajale oli liiga karm .Bensiinikriis võttis viimasegi himu nii janust aparaati piinata. Kui aastal 1988 tõin Soomest korraliku diiselauto MB220D, kadus mõte ja huvigi vanakesest haruldust lõpuni kulutada.Oli ju kahe vene ohvitseri käes kokku 25 aastat remondiootel seisnud tühise vea pärast (ju neidki see kütusekulu pelutas!) võis seista ka minu kodugaraazis.Aga lahe oli suvel automatkal olla küll:sõidad mööda Eestimaad,kolmel lapsel ja stafil salongis ruumi laialt.Ainult iga linna parklas tuli olla esitlusvalmis,sest rahvamass kogunes kähku ümber.Mitme aasta jooksul pidas liiklusmiilitski kinni vaid ühe korra:Hiiu jaama taga.Et justkui koduukse all.Kuni otsisin dokumente,lõid noormehed käega: ju need korras ,tehke parem kapott lahti.Kuuene reasmootor oli neil seninägematu, sealt siis ka huvi küsida ja uurida.Täna hoiab uus omanik seda kirsipunast, kohvriga pakiraamil relva Palmse mõisas teiste vanakeste hulgas.Pärast ennistamist (värv ja üldine muuseumikonditsiooni viimine) on ta lubanud jätta auto seisma alles sündivasse Eesti Tehnikamuuseumi.
Kunagi oli Riho Rõõmus valmis lubama meid oma muuseumiga Lauluväljaku alaserva, kus Pirita tee värava lähedal seisis amortiseerunud Tantsutare,mille punane kukk neelas.Siis tekkis Kultuuriministeeriumi ettepanekul mõte paigutada muuseumihoone Vabaõhumuuseumi linnapoolsesse otsa.Siis vahetus minister ning uueks kohaks sai Volta tehaste krunt Kalinini uulitsas,mille järelejäänud hooneosa oleks otsustajate arust tasunud renoveerida tehnikamuuseumiks.Täna,mil Eesti majanduskasvu tõusuhoog on veidi aeglustunud,kui täpselt formuleerida, nihkus muuseumi rajamine küll veidi tahaplaanile.Kuigi projektiga seotud klubilase Rene sõnutsi pole lubatud summade teisaldamisest veel juttu olnud.Elame-näeme.
Kuulmiseni siis,mu armsad.
teie E.P.

Ei kommentteja: