Zimmermanist ja kaadripoliitikast.
Olin sügavas hämmingus,kui Eesti riigisaladuste suhtlis simmerdanud Hermanist räägiti pärast räpaselt teolt kinnivõtmist kui kunagisest ausast kainerimiilitsast.Minu õiglustundel kargasid kuklakarvad turri:tere,talv!Aus kainerimiilits oleks nagu aal,lumivalgeke või pöialpoiss.Keda inimsilm veel näinud ei ole.Sest töötasin umbes Simmlitz-Stirlitzi hiilgepäevil ajalehe "Õhtuleht-Vecerni Tallinn"toimetuses.Vahel tuli toimetada ka krimirubriiki "01.02.03.04".Kuhu nn organitest saadeti lisaks muudele miilitsas registreeritud juhtumeile ka infot kainerikülalistest,keda ikka nimeliselt ära märgiti.Sageli juhtus,et patustanu, teades võimalusest lehte sattuda, üritas toimetusse helistades nime väljajätmist kaubelda.Kuid oli neidki,kes kurjustasid oma topeltkaristuse pärast:panite mu häbiposti, preemia võeti maha ja palgajääkidest tegid kainerivõmmid kah öösel taskud tühjaks!Isegi käekell ja hõbeportsigar läksid!
Ja selline "aus" kainerimiilits veel politseis heas kirjas!? Nii Luigepoja Expressenis väideti,kuidas mees riigisaladusi valvama pandi!Nujah,kui tolle ausa mehe legendist kopa ette virutas,nii lugejakirja nädalalehte saatsingi. Lisandusega:nii saladustevalvuriks kui riigi viljasalve valvama tuleks panna liikumispuudega invaliidid,kes pensionist suuremast sissetulekust kümne küünega kinni hoiaks,saladusi ega vilja paremale-vasakule ei parseldaks. Ega suudaks/tahaks isegi viljasalve sisse topeltvahelagesid ehitada!
Mu nimi all ja puha.Mõni luges mu mõttekildu kui Baskini või Zvanetski meelejahutaja-huumorit,kuid mul oli tõsi taga ja poleks tulnud mõttessegi müüa maha oma isamaad,et kodumaad jupikaupa tagasi osta nagu spioonil kombeks:maatükid siin ja seal,sest väike rahatilk tuli ju igal kuul...
Saame siis näha,kuidas vastutavad seltsimehed lahendavad Eesti riigi rahareservile valvurite leidmise küsimuse. Kas vaatavad ringi Tallinna Puudega Inimeste Kojas või Nõmme miilitsakooli vilistlaste klubis?
Kauneid-hingelisi advendipühi!
Teie endiselt positiivne
E.P.
sunnuntai 30. marraskuuta 2008
EestiPoiss
TÄNA:KÕHKLUSTE KÜÜSIS
Kuigi Kaalude tähtkujus sündinu üldiselt oma otsustes ei kahtle,rändab mõte vahel sellisele rajale:mis siis,kui...?
Nagu tunaeilegi,kui pojalt kuulsin,miks ta töölesõidutee kolmapäeval Järve Selveri juures katkes-bemmil läks mootor kuumaks.
Mis minu jaoks kõige kummalisem:põhjus selgus alles siis,kui auto sattus Kullipoisi töökotta Saku lähistel:ventilaatoririhm oli purunenud!?
Ja viga selgus alles töökojas?Tule taevas appi!tahaks hüüda nagu valitsusjuht.Minu sohvriaja eelsed sohvrid nägid vea ära kohe,kui aurupahvakud radikakorgist välja paiskusid või generaatori laadimine kadus.Normaalsel autol peaks vigu täna näitama nö "kellad" salongi näidikupaneelil või kontrolltuled.Kas rullnokside lemmik bemu seda trikki ei tea/oska? Ent tol hallil "eelajalooliste autode ajal" võttis sohver vöölt püksirihma,seadis selle ventilaatoririhmaks ning sõit jätkus.See oli isegi autojuhiõpikus,nagu ka ratta "lohvi"(sisekummi) parandamine õlgede või heinaga täitmise abil.
Mõni autojuht ei tea sedagi,kuidas varuratast purunenu asemele pista-no mis me räägime!
Ent tagasi mu otsustekahtluse manu.Kui poeg oli 16-aastane ja õppis alles Lilleküla gümnaasiumis,tuli talle kevadehakul peale suur armastus-mis ka sellises eas loomulik.Iga jumala päeva vabamal hetkel kargas Jens me Nõmme kodus jalgratta selga ja vuhistas Kadriorgu,kus neidisel oli Kopli Kunstiümnaasiumi kevadpraktika.Pedagoog juhendas tänast nimekat maalikunstnikku,kõrvalt õppis kunsti-ja tüdrukuhuviline noormees.Ja kui piiga oli astumas Tartu Kunstikooli,EW-aegse nimega Pallas,seadis ka perepoeg sammud sinna.Mis mind üldse ei üllatanud:oma keskaaegsed vihikud ja päeviku oli ta alati kaunistanud "kunstiteostega",mida õpsid ikka taunisid.Mina ei noominud,vaid isana nägin sodimistes tärkavat kunstihuvi.Ja sobival hetkel sokutasin pojale näppu valiku kirjakunsti kataloogidest mida olin endale varunud kunagi,et maestro Villu Tootsi mainekasse kirjakunstikooli astuda.Töö kõrvalt sinna väga paljud läksidki,kuid mu rahutu ajakirjanikutöö ja rallireportaazide kirjutamise tuhin ning sovjetiaja rallikavade tegemise suhteline tulusus pere elatamise mõttes võtsid ikka nädalavahetuste ajagi...Las poiss harjutab,mõtlesin.Ja vaat mis välja tuli!Ega sa ometi ei luba poega sinna Tartu linna?riidles laste ema.Polnud minu stiil keelata inimesel arenemast,püsisin vakka.Sest kui tütar kippus Tondi Maneezi hobustega sõitma algklassipäevil,või kui suuremana leidis üles Kevade t. Laste Kunstikooli ukselingi või otsis endale isikliku kitarrimänguõpsi Muusikakeskkoolist me kodu lähedalt,võtsin endale ikka finantseerijarolli.Sest polnud minust ei ratsatreenerit ega kitarristi,et ise suutnuks areneva neiukese huvialadega sammu pidada ega mentoriks olla.Ja nüüdki ei sobinuks poja pürgimustele vetot panna.Ka Liisa soostus lõpuks:las läheb,ega ta kohe ju sisse saagi.Inimesed katsetavad aastaid,selle aja peale tal gümnaasium läbi...
Aga mees läks,lükkas nö jalaga ukse lahti-ja oligi sees!Need Kadriorus suure armastusega tehtud taiesed tunnistati seega kunstiks,mis kooli astuva autori siseilma peegeldasid,skulptoriks vormistatavast ainesest märku andsid.Täna ta küll kivi ei toksi,sest pere (kaksikud pojad ja kaasa) eeldavad stabiilset töökohta.Poliitikatuultenuusutajast "kuvanveistaja" elu pole ju kah kurb,kuni His Master veel pumba juures sekeldab.Mina ise nahkkuues Taunot ei tauni-mees leidnud oma turunishi.
Aga naastes mu kahtluste juurde:vahel,kui noor mees autoasjus kobamisi toimetab ja autodidaktina püüab hakkama saada,mõtlen:kas ikka oli õige tegu anda noor poiss Tartu vallatute plikade koolitada selmet teda ise kättpidi hoopis auto juures samm-sammult juhendada.Kui Taevane Isa vaid armuliselt elupäevakesi jagaks,teeks seda noorte autohulludest pojapoegadega.Kui ma nendeaegsetest autodest veel midagi jagaks!
Autoteemale tänaseks punkti pannes selgitan,miks ja kuidas tekkis mu Mersumaasturile,kandilisele antratsiidivärvi G-wagonile regnumber EP-I. Ise parasjagu hõivatud Fordi uue reklaamikampaania kokkuklapitamisega, astus sisse ARKs töötanud autohullust sõber hiiobisõnumiga: mingi apsaka tõttu on paari nädala jagu aega saada autole tellitav number tavahinnaga 180 eeku!?!Mida hullu,mul ju number olemas,kohmasin.Räägin uuesti, aeglasemalt ja oma sõnadega,oli semu kannatlik.Rääkiski.Sain juba esmakuuldel asjale pihta ning olingi mõelnud,kuidas sõdida vastu tärkavale trendile:öösel varastati seisva auto nr,kruviti see külge oma rondile ja mindi bensiini varastama/tasumata tankima.Viha tegi see,et kui tõde selgus,oli kahjukannataja sunnitud numbrid vahetama ja riigilõivudki tasuma(?)Pätt aga pidas peenikest naeru ja jahtis uut ohvrit.Arvasin,et extrakombinatsiooni ei varastata,liiga silmatorkav.Mis numbri võtad,küsiti ukselt.Mis siin pikalt-võtaks EP ühe, klubisoomlased just ütlesid,et olin ostnud Elu Parima auto,kohmasin.
Nädala pärast oli autonumber mu töölaual.Üllatusega tasusin arve,sest tööhoos oli eellugu pea et ununenud.
Homme siis riigisaladuste simmerdamisest ja kallutatud Eesti meediast.
Nägesh!
E.P.
Kuigi Kaalude tähtkujus sündinu üldiselt oma otsustes ei kahtle,rändab mõte vahel sellisele rajale:mis siis,kui...?
Nagu tunaeilegi,kui pojalt kuulsin,miks ta töölesõidutee kolmapäeval Järve Selveri juures katkes-bemmil läks mootor kuumaks.
Mis minu jaoks kõige kummalisem:põhjus selgus alles siis,kui auto sattus Kullipoisi töökotta Saku lähistel:ventilaatoririhm oli purunenud!?
Ja viga selgus alles töökojas?Tule taevas appi!tahaks hüüda nagu valitsusjuht.Minu sohvriaja eelsed sohvrid nägid vea ära kohe,kui aurupahvakud radikakorgist välja paiskusid või generaatori laadimine kadus.Normaalsel autol peaks vigu täna näitama nö "kellad" salongi näidikupaneelil või kontrolltuled.Kas rullnokside lemmik bemu seda trikki ei tea/oska? Ent tol hallil "eelajalooliste autode ajal" võttis sohver vöölt püksirihma,seadis selle ventilaatoririhmaks ning sõit jätkus.See oli isegi autojuhiõpikus,nagu ka ratta "lohvi"(sisekummi) parandamine õlgede või heinaga täitmise abil.
Mõni autojuht ei tea sedagi,kuidas varuratast purunenu asemele pista-no mis me räägime!
Ent tagasi mu otsustekahtluse manu.Kui poeg oli 16-aastane ja õppis alles Lilleküla gümnaasiumis,tuli talle kevadehakul peale suur armastus-mis ka sellises eas loomulik.Iga jumala päeva vabamal hetkel kargas Jens me Nõmme kodus jalgratta selga ja vuhistas Kadriorgu,kus neidisel oli Kopli Kunstiümnaasiumi kevadpraktika.Pedagoog juhendas tänast nimekat maalikunstnikku,kõrvalt õppis kunsti-ja tüdrukuhuviline noormees.Ja kui piiga oli astumas Tartu Kunstikooli,EW-aegse nimega Pallas,seadis ka perepoeg sammud sinna.Mis mind üldse ei üllatanud:oma keskaaegsed vihikud ja päeviku oli ta alati kaunistanud "kunstiteostega",mida õpsid ikka taunisid.Mina ei noominud,vaid isana nägin sodimistes tärkavat kunstihuvi.Ja sobival hetkel sokutasin pojale näppu valiku kirjakunsti kataloogidest mida olin endale varunud kunagi,et maestro Villu Tootsi mainekasse kirjakunstikooli astuda.Töö kõrvalt sinna väga paljud läksidki,kuid mu rahutu ajakirjanikutöö ja rallireportaazide kirjutamise tuhin ning sovjetiaja rallikavade tegemise suhteline tulusus pere elatamise mõttes võtsid ikka nädalavahetuste ajagi...Las poiss harjutab,mõtlesin.Ja vaat mis välja tuli!Ega sa ometi ei luba poega sinna Tartu linna?riidles laste ema.Polnud minu stiil keelata inimesel arenemast,püsisin vakka.Sest kui tütar kippus Tondi Maneezi hobustega sõitma algklassipäevil,või kui suuremana leidis üles Kevade t. Laste Kunstikooli ukselingi või otsis endale isikliku kitarrimänguõpsi Muusikakeskkoolist me kodu lähedalt,võtsin endale ikka finantseerijarolli.Sest polnud minust ei ratsatreenerit ega kitarristi,et ise suutnuks areneva neiukese huvialadega sammu pidada ega mentoriks olla.Ja nüüdki ei sobinuks poja pürgimustele vetot panna.Ka Liisa soostus lõpuks:las läheb,ega ta kohe ju sisse saagi.Inimesed katsetavad aastaid,selle aja peale tal gümnaasium läbi...
Aga mees läks,lükkas nö jalaga ukse lahti-ja oligi sees!Need Kadriorus suure armastusega tehtud taiesed tunnistati seega kunstiks,mis kooli astuva autori siseilma peegeldasid,skulptoriks vormistatavast ainesest märku andsid.Täna ta küll kivi ei toksi,sest pere (kaksikud pojad ja kaasa) eeldavad stabiilset töökohta.Poliitikatuultenuusutajast "kuvanveistaja" elu pole ju kah kurb,kuni His Master veel pumba juures sekeldab.Mina ise nahkkuues Taunot ei tauni-mees leidnud oma turunishi.
Aga naastes mu kahtluste juurde:vahel,kui noor mees autoasjus kobamisi toimetab ja autodidaktina püüab hakkama saada,mõtlen:kas ikka oli õige tegu anda noor poiss Tartu vallatute plikade koolitada selmet teda ise kättpidi hoopis auto juures samm-sammult juhendada.Kui Taevane Isa vaid armuliselt elupäevakesi jagaks,teeks seda noorte autohulludest pojapoegadega.Kui ma nendeaegsetest autodest veel midagi jagaks!
Autoteemale tänaseks punkti pannes selgitan,miks ja kuidas tekkis mu Mersumaasturile,kandilisele antratsiidivärvi G-wagonile regnumber EP-I. Ise parasjagu hõivatud Fordi uue reklaamikampaania kokkuklapitamisega, astus sisse ARKs töötanud autohullust sõber hiiobisõnumiga: mingi apsaka tõttu on paari nädala jagu aega saada autole tellitav number tavahinnaga 180 eeku!?!Mida hullu,mul ju number olemas,kohmasin.Räägin uuesti, aeglasemalt ja oma sõnadega,oli semu kannatlik.Rääkiski.Sain juba esmakuuldel asjale pihta ning olingi mõelnud,kuidas sõdida vastu tärkavale trendile:öösel varastati seisva auto nr,kruviti see külge oma rondile ja mindi bensiini varastama/tasumata tankima.Viha tegi see,et kui tõde selgus,oli kahjukannataja sunnitud numbrid vahetama ja riigilõivudki tasuma(?)Pätt aga pidas peenikest naeru ja jahtis uut ohvrit.Arvasin,et extrakombinatsiooni ei varastata,liiga silmatorkav.Mis numbri võtad,küsiti ukselt.Mis siin pikalt-võtaks EP ühe, klubisoomlased just ütlesid,et olin ostnud Elu Parima auto,kohmasin.
Nädala pärast oli autonumber mu töölaual.Üllatusega tasusin arve,sest tööhoos oli eellugu pea et ununenud.
Homme siis riigisaladuste simmerdamisest ja kallutatud Eesti meediast.
Nägesh!
E.P.
lauantai 29. marraskuuta 2008
EestiPoiss
Päevast,te uudishimutsejad!Mis saab olla veel põnevam kui leida pelgupaiga seina vahelt Anne Franki päeviku koltunud lehekülgi ja himuralt süüvida sellesse,mida teine inimene tundis ja mõtles,mis läbielamused teda valdasid.Pretendeerimata küll kuulsa juudineiu pihtimusraamatuga sarnasele surematule mainele võib iga sõnasepitseja ometi loota,et koos temaga ei lähe kaduvikku mitte kõik.Ka olevat iga inimese elust võimalik kirjutada üks raamat.Mina ühega ei piirduks,kui kord hoogu satun.Blogi saab ju kah siit kõvade kaante vahele pista.Minu vaevarikas insultiepopöa vääriks samuti koos vaeva ja läbielamuste ning tuhast tõusuga kirjapanekut e jäädvustamist tulevastele põlvedele.Ja kolmas oleks projektinimega "Autod minu elus"vms,kuhu olen valmis akvarellis sisse sehkendama kunagi omatud vehiikleid alates sportkabrioletist Hansa Sport6.Lisaks tarvilist autoasjandusteavet noorte autohuviliste,paariaastaste kaksikute pojapoegade Patriku ja Sebastiani tarvis.Muidu vasta iga hetk sellele või tollele autoküsimusele.Lihtsam mul need koguda ja vastata ühekorraga...sest omas peres vastan mina,aga teil?Küsimused on küllap vastatavad,kuid vastused küsitavad-nagu tõdes kord maestro Priit Aimla...
Ent kuidas sai inimesest,kes oma poolesajandi-pikkuse tööelu vältel on tegelenud oma meelisala-autodega, tundnud neist rõõmu ja rahuldust ning saanud isegi oma nö hobi eest palka,selline vaegur kui vana aeglane kilpkonn.Unistab vaid golfimängust ja kepikõnni-võimalusest ega juhi autot mujal kui Hiiu saarel,sest nii on kindlam.
Auto-ja teedeministeeriumi pressikeskuse ajakirjanikuna, hiljem peatoimetajana olen sõitnud lisaks ameti-Volgale mitmete huvitavate sõiduriistadega oma rahakoti mõõtude piires, lemmikmargiks Mercedes-Benz.Olen saanud tunda ehedat rõõmu oma hobi-ja klubiautost, Saksa autotööstuse omaaegsest lipulaevastiku liikmest-Mercedes-Benz 290 Pullman Limousine mida toodeti 1934-37 ja mille sünniaastaks olid uued peremehed, Leningradi sõjakomissariaadi ohvitserid lasknud märkida 1939.Mul puudus veneajal juurdepääs arhiividele nii siin kui sealpool. Muidu uurinuks sedagi,kas autoga kaasaskäinud legend:see sõiduk saabus Saksamaalt pärast sõda punavenesse sõjakahjude kompenseerimise käigus, vastab tõele.Nii et polnudki siis varastatud Dresdeni muuseumist jm. nagu paljud teised murdmatu liidu aladele tekkinud rariteedid?Kui poeg asus autotalli kohale maja ehitama,tuli meid pereautona teeninud muuseumieksponaat jalust ära müüa.Niigi oli see seisnud kogu uue Eesti aja,sest 18 liitrit sajale oli liiga karm .Bensiinikriis võttis viimasegi himu nii janust aparaati piinata. Kui aastal 1988 tõin Soomest korraliku diiselauto MB220D, kadus mõte ja huvigi vanakesest haruldust lõpuni kulutada.Oli ju kahe vene ohvitseri käes kokku 25 aastat remondiootel seisnud tühise vea pärast (ju neidki see kütusekulu pelutas!) võis seista ka minu kodugaraazis.Aga lahe oli suvel automatkal olla küll:sõidad mööda Eestimaad,kolmel lapsel ja stafil salongis ruumi laialt.Ainult iga linna parklas tuli olla esitlusvalmis,sest rahvamass kogunes kähku ümber.Mitme aasta jooksul pidas liiklusmiilitski kinni vaid ühe korra:Hiiu jaama taga.Et justkui koduukse all.Kuni otsisin dokumente,lõid noormehed käega: ju need korras ,tehke parem kapott lahti.Kuuene reasmootor oli neil seninägematu, sealt siis ka huvi küsida ja uurida.Täna hoiab uus omanik seda kirsipunast, kohvriga pakiraamil relva Palmse mõisas teiste vanakeste hulgas.Pärast ennistamist (värv ja üldine muuseumikonditsiooni viimine) on ta lubanud jätta auto seisma alles sündivasse Eesti Tehnikamuuseumi.
Kunagi oli Riho Rõõmus valmis lubama meid oma muuseumiga Lauluväljaku alaserva, kus Pirita tee värava lähedal seisis amortiseerunud Tantsutare,mille punane kukk neelas.Siis tekkis Kultuuriministeeriumi ettepanekul mõte paigutada muuseumihoone Vabaõhumuuseumi linnapoolsesse otsa.Siis vahetus minister ning uueks kohaks sai Volta tehaste krunt Kalinini uulitsas,mille järelejäänud hooneosa oleks otsustajate arust tasunud renoveerida tehnikamuuseumiks.Täna,mil Eesti majanduskasvu tõusuhoog on veidi aeglustunud,kui täpselt formuleerida, nihkus muuseumi rajamine küll veidi tahaplaanile.Kuigi projektiga seotud klubilase Rene sõnutsi pole lubatud summade teisaldamisest veel juttu olnud.Elame-näeme.
Kuulmiseni siis,mu armsad.
teie E.P.
Ent kuidas sai inimesest,kes oma poolesajandi-pikkuse tööelu vältel on tegelenud oma meelisala-autodega, tundnud neist rõõmu ja rahuldust ning saanud isegi oma nö hobi eest palka,selline vaegur kui vana aeglane kilpkonn.Unistab vaid golfimängust ja kepikõnni-võimalusest ega juhi autot mujal kui Hiiu saarel,sest nii on kindlam.
Auto-ja teedeministeeriumi pressikeskuse ajakirjanikuna, hiljem peatoimetajana olen sõitnud lisaks ameti-Volgale mitmete huvitavate sõiduriistadega oma rahakoti mõõtude piires, lemmikmargiks Mercedes-Benz.Olen saanud tunda ehedat rõõmu oma hobi-ja klubiautost, Saksa autotööstuse omaaegsest lipulaevastiku liikmest-Mercedes-Benz 290 Pullman Limousine mida toodeti 1934-37 ja mille sünniaastaks olid uued peremehed, Leningradi sõjakomissariaadi ohvitserid lasknud märkida 1939.Mul puudus veneajal juurdepääs arhiividele nii siin kui sealpool. Muidu uurinuks sedagi,kas autoga kaasaskäinud legend:see sõiduk saabus Saksamaalt pärast sõda punavenesse sõjakahjude kompenseerimise käigus, vastab tõele.Nii et polnudki siis varastatud Dresdeni muuseumist jm. nagu paljud teised murdmatu liidu aladele tekkinud rariteedid?Kui poeg asus autotalli kohale maja ehitama,tuli meid pereautona teeninud muuseumieksponaat jalust ära müüa.Niigi oli see seisnud kogu uue Eesti aja,sest 18 liitrit sajale oli liiga karm .Bensiinikriis võttis viimasegi himu nii janust aparaati piinata. Kui aastal 1988 tõin Soomest korraliku diiselauto MB220D, kadus mõte ja huvigi vanakesest haruldust lõpuni kulutada.Oli ju kahe vene ohvitseri käes kokku 25 aastat remondiootel seisnud tühise vea pärast (ju neidki see kütusekulu pelutas!) võis seista ka minu kodugaraazis.Aga lahe oli suvel automatkal olla küll:sõidad mööda Eestimaad,kolmel lapsel ja stafil salongis ruumi laialt.Ainult iga linna parklas tuli olla esitlusvalmis,sest rahvamass kogunes kähku ümber.Mitme aasta jooksul pidas liiklusmiilitski kinni vaid ühe korra:Hiiu jaama taga.Et justkui koduukse all.Kuni otsisin dokumente,lõid noormehed käega: ju need korras ,tehke parem kapott lahti.Kuuene reasmootor oli neil seninägematu, sealt siis ka huvi küsida ja uurida.Täna hoiab uus omanik seda kirsipunast, kohvriga pakiraamil relva Palmse mõisas teiste vanakeste hulgas.Pärast ennistamist (värv ja üldine muuseumikonditsiooni viimine) on ta lubanud jätta auto seisma alles sündivasse Eesti Tehnikamuuseumi.
Kunagi oli Riho Rõõmus valmis lubama meid oma muuseumiga Lauluväljaku alaserva, kus Pirita tee värava lähedal seisis amortiseerunud Tantsutare,mille punane kukk neelas.Siis tekkis Kultuuriministeeriumi ettepanekul mõte paigutada muuseumihoone Vabaõhumuuseumi linnapoolsesse otsa.Siis vahetus minister ning uueks kohaks sai Volta tehaste krunt Kalinini uulitsas,mille järelejäänud hooneosa oleks otsustajate arust tasunud renoveerida tehnikamuuseumiks.Täna,mil Eesti majanduskasvu tõusuhoog on veidi aeglustunud,kui täpselt formuleerida, nihkus muuseumi rajamine küll veidi tahaplaanile.Kuigi projektiga seotud klubilase Rene sõnutsi pole lubatud summade teisaldamisest veel juttu olnud.Elame-näeme.
Kuulmiseni siis,mu armsad.
teie E.P.
EestiPoiss
Moens,te blogistid ja -huvilised!
Tunnen,et oleks justkui tuhatnelja kappava traavli järel kõlkuval reeotsal kihutamas,kust vahel maha pudenen.Elutempo ja sündmuste keerised on mu endasse haaranud, sest enam pole olnud mahti noort rähni mängida, kes innukalt teksti klaverisse toksib oma töönurgas.Uued uudised kappavad peale,kuid mul eelmisedki siia vormistamata.
Kolmapäeval toimus meil Lillekülas, Tallinna Puuetega Inimeste Koja loomingulise avardumise kursusel,kus käin juba mõned head nädalad neli-viis korda kuus kunstiõpetaja Aive Metsa käe all arenemas, huvitav kohtumine noore maalikunstniku August Künnapuga.Oktoobris-novembris 2008 käis me külaline Filipiinidel,kus avas oma maalinäituse, kohtus kohalike väga koloriitsete kunstnikega nende ateljeedes,mida ta piltidel nägime.Ka võrratut loodust ning inimeste elu-olu,mida kunstiinimese terav silm oli tabanud nii,et jäi mulje:olime temaga kaasas.Isegi kohalikus türmis, kus tegi vangidele autoportree-workshopi.Nägime pildimasina abil suures plaanis ka tema tööde kataloogi ülevaadet, mis oli väga mõjus,sest Kunstiakadeemia maaliõppejõuna valdab maalikeelt perfektselt,"kujutades asju nii nagu nad on".Samas selgus ka,et sale tumedapäine noormees on minu kunagise direktori Edgar Künnapu venna poeg.Kasutasin juhust ja saatsin tervitusi temaga onule,kes veedab oma päevi väga sportlikult. Remark:Autotranspordi Arvutuskeskuse direktoril Edgaril oli hea tööstiil: kuna minu juhitav Pressikeskus allus otseselt ministri I asetäitjale Kaerlepale,ei sekkunud arvutuskeskuse juht kunagi me töösse. Sovjetiajal ju öeldigi,et parim juht on see,kes ei sega inimestel töö tegemist. Aga jah,tagasi loomingulise avardumise juurde-viimases kunstitunnis jätkasime Andy Warholi stiilis autoportreede maalimist.Ehk valguskoopiate koloreerimist.Kasutan erksaid värve tunduvalt tagasihoidlikumalt kui mõnigi teine kunstihuviline vaegur.Kaks vene daami lausa üllatasid mind oma värvikäsitlusega-mitte elu seeski ei tuleks ma oma näomaalinguil selliste toonide peale.Aga kuna tegemist loomingulise avardumisega-äkki 0n kõik see mul alles ees?
Kõige paremat siis!Ja avarduge ikka loominguliselt,kui juhus avaneb.Mina hoian oma ajakirjanikusulge rooste eest:äsja teginLinnalehele loo MuPo uuet tasemest bussijänkude jahil.Just saatsin Pealinna lehele ära puudega inimeste infopäeva nupukese.Honorari küll keegi maksta ei jaksa/taha,kuid mõndagi vajalikku peab üllitada aitama.
Otsige sussi,mida sättida aknalauale ööseks!sest ega need päkapikud enam kaugel ole-kuigi koondamine harvendas nendegi ridu.Seitsmest vaid kolm järel,nagu nädala anekdoot pajatab.
Parimate tervitustega E.P.
Tunnen,et oleks justkui tuhatnelja kappava traavli järel kõlkuval reeotsal kihutamas,kust vahel maha pudenen.Elutempo ja sündmuste keerised on mu endasse haaranud, sest enam pole olnud mahti noort rähni mängida, kes innukalt teksti klaverisse toksib oma töönurgas.Uued uudised kappavad peale,kuid mul eelmisedki siia vormistamata.
Kolmapäeval toimus meil Lillekülas, Tallinna Puuetega Inimeste Koja loomingulise avardumise kursusel,kus käin juba mõned head nädalad neli-viis korda kuus kunstiõpetaja Aive Metsa käe all arenemas, huvitav kohtumine noore maalikunstniku August Künnapuga.Oktoobris-novembris 2008 käis me külaline Filipiinidel,kus avas oma maalinäituse, kohtus kohalike väga koloriitsete kunstnikega nende ateljeedes,mida ta piltidel nägime.Ka võrratut loodust ning inimeste elu-olu,mida kunstiinimese terav silm oli tabanud nii,et jäi mulje:olime temaga kaasas.Isegi kohalikus türmis, kus tegi vangidele autoportree-workshopi.Nägime pildimasina abil suures plaanis ka tema tööde kataloogi ülevaadet, mis oli väga mõjus,sest Kunstiakadeemia maaliõppejõuna valdab maalikeelt perfektselt,"kujutades asju nii nagu nad on".Samas selgus ka,et sale tumedapäine noormees on minu kunagise direktori Edgar Künnapu venna poeg.Kasutasin juhust ja saatsin tervitusi temaga onule,kes veedab oma päevi väga sportlikult. Remark:Autotranspordi Arvutuskeskuse direktoril Edgaril oli hea tööstiil: kuna minu juhitav Pressikeskus allus otseselt ministri I asetäitjale Kaerlepale,ei sekkunud arvutuskeskuse juht kunagi me töösse. Sovjetiajal ju öeldigi,et parim juht on see,kes ei sega inimestel töö tegemist. Aga jah,tagasi loomingulise avardumise juurde-viimases kunstitunnis jätkasime Andy Warholi stiilis autoportreede maalimist.Ehk valguskoopiate koloreerimist.Kasutan erksaid värve tunduvalt tagasihoidlikumalt kui mõnigi teine kunstihuviline vaegur.Kaks vene daami lausa üllatasid mind oma värvikäsitlusega-mitte elu seeski ei tuleks ma oma näomaalinguil selliste toonide peale.Aga kuna tegemist loomingulise avardumisega-äkki 0n kõik see mul alles ees?
Kõige paremat siis!Ja avarduge ikka loominguliselt,kui juhus avaneb.Mina hoian oma ajakirjanikusulge rooste eest:äsja teginLinnalehele loo MuPo uuet tasemest bussijänkude jahil.Just saatsin Pealinna lehele ära puudega inimeste infopäeva nupukese.Honorari küll keegi maksta ei jaksa/taha,kuid mõndagi vajalikku peab üllitada aitama.
Otsige sussi,mida sättida aknalauale ööseks!sest ega need päkapikud enam kaugel ole-kuigi koondamine harvendas nendegi ridu.Seitsmest vaid kolm järel,nagu nädala anekdoot pajatab.
Parimate tervitustega E.P.
perjantai 28. marraskuuta 2008
EestiPoiss
Hellou,kõik ettevõtlikud eestlased ja muidu hakkajad,kes te iganes mistahes maailmanurgast(kui maailm ikka on nurgeline?) siia kokku voorinud.Kes majanduspagulasena,kui oma suurel kodumaal veelgi nirum elada,kes tulnud mujalt nautima Eesti kaunist loodust ja veelgi kaunimaid naisi. Teretulnud te kõik,kes oma põhikirjaga pole roninud võõrasse kloostrisse,või kuidas nad ütlevadki...
Ettevõtlikkuse lipp heljub täna kõrgel seepärast,et tulen just MKMi ja EASi ühiselt ettevõtlusseminarilt majandusministeeriumi Aatriumist, Harju t. kus vastavad ja vastutavad asjamehed üritasid kergitada katet ning lasta pressijüngreil piiluda oma telgisoppidesse.
Saime kuulda seda,et vahel massimeedias levivad kõlakad,justkui ei oskaks kohtlasevõitu eestlane kasutada Euroliidust siia vulisevaid rahajõgesid,ei pea õnneks paika.Ettevõtluse arendamise sihtasutus kasutab ära miljardeid eurosid,osa isegi kahekordselt(?)sest praeguse seisuga 200 miljoniline ülejääk on tulnud tagasi firmade esimeselt rahastamisringilt ning läheb tuuri teistkordselt.Selgitan-teatud projektid,mis on saanud tagastatavat raha,on teeninud nö laenud tagasi!Meeldiv on tõdeda sedagi,et vahel minu silmis Kalle Kulboki sarnaselt toimetav Juhan pole selline mitte:minu kahele eksporti puutuvale küsimusele vastas pädevalt,kähku, asjalikult ja konkreetselt.Nagu majandusminister, kes majandusteemalisi küsimusi valdab nii, et puudub kohene vajadus nõuniku järele.Mõlemad, Majandusminni asekantsler kui ettevõtlusarendajate peamees toonitasid oma ettekandeis ekspordisuuteliste ettevõtete kasvatamist ja toitmist. Küsimustevoorus tahtsingi teada,kas on loota mingit lahendust Kunda äsja alustanud haavapuidumassitehase pöördumisel vabariigi valitsuse poole saada elektriaktsiisivabastust.Kuna tootmine 95% ekspordile suunatud: Juhan vastaski,et taolisi ettevõtteid on meil vaid 5 ning tema on ettepaneku poolt ja tõstatanud küsimuse ka valitsuses.Rahandusminister on vastu ning lahenduseotsimine jätkub. Konsensuse leidmise soov olemas ning jaanuarikuu peaks tooma selguse.Tore,kui nii läheb.Sest mida meil ikka niiväga eksportida ongi,tegijaile tuleb ulatada abikäsi.Teine küsimus minult lähedasel teemal:kuna USA ja osalt Euroopagi autotööstus kõigub mõlemal jalal,on juba hädas viis Maarjamaa ettevõtet, kes toodavad komponente mitme autotööstuse tarvis.Kas pankrot,lõpp,mutt ja jokk?Siingi oli Juhan asekantsleri toel pädev vastama,et Metec,kes tootis veoautotehastele kroomitud lisanddetaile, on leidnud uue turunurga ning asunud tegema meditsiiniasutustele tarvilist sisustust.Mis tänu kroompindadele hästi sterliseeritav.Lisaks avaldas ta lootust, et ka juhtmekimpude tootjad leiavad endile muud tööd."Kuna nende 15 ettevõtte juhtkonnad on pädevad ja kogenud tegijad"Jäi meeldiv mulje,et kui hättasattunud ka ministeeriumi abikätt vajaks,seda neile ei keelata.
Mis jättis hea tunde,kui otsad kokku võtsime.Raskel ajal oskab eestlane ikka kokku hoida,teisele tuge pakkuda,mõtlesin jopet selga ajades...Miks me oma paremail päevil kokkukuulumistunnet elus ei hoia,mina ei tea.
Kui teie teate,helistage,kirjutage joonistage.Kas mulle või Juhanile või Eesti Ajakirjanike Liitu.Kus oleme tõsiselt mures suure osa Eesti massimeedia destruktiivse hoiaku pärast.Moodsa aja press kuulub ju välisomanikele,kes meelsasti hoiavad oma töötajaskonda eemal EAList ja selle mõjuväljast.Kardavad vist,et ametiühingusarnane moodustis(nende arvates)võiks muutuda neile ohtlikuks.Seda omanike arust,kes peavad vist silmas kommunistide lendlauset "Ühenduses peitub jõud!"
Ja seda jõudu pigem tasuks karta?
Ettevõtlikkuse lipp heljub täna kõrgel seepärast,et tulen just MKMi ja EASi ühiselt ettevõtlusseminarilt majandusministeeriumi Aatriumist, Harju t. kus vastavad ja vastutavad asjamehed üritasid kergitada katet ning lasta pressijüngreil piiluda oma telgisoppidesse.
Saime kuulda seda,et vahel massimeedias levivad kõlakad,justkui ei oskaks kohtlasevõitu eestlane kasutada Euroliidust siia vulisevaid rahajõgesid,ei pea õnneks paika.Ettevõtluse arendamise sihtasutus kasutab ära miljardeid eurosid,osa isegi kahekordselt(?)sest praeguse seisuga 200 miljoniline ülejääk on tulnud tagasi firmade esimeselt rahastamisringilt ning läheb tuuri teistkordselt.Selgitan-teatud projektid,mis on saanud tagastatavat raha,on teeninud nö laenud tagasi!Meeldiv on tõdeda sedagi,et vahel minu silmis Kalle Kulboki sarnaselt toimetav Juhan pole selline mitte:minu kahele eksporti puutuvale küsimusele vastas pädevalt,kähku, asjalikult ja konkreetselt.Nagu majandusminister, kes majandusteemalisi küsimusi valdab nii, et puudub kohene vajadus nõuniku järele.Mõlemad, Majandusminni asekantsler kui ettevõtlusarendajate peamees toonitasid oma ettekandeis ekspordisuuteliste ettevõtete kasvatamist ja toitmist. Küsimustevoorus tahtsingi teada,kas on loota mingit lahendust Kunda äsja alustanud haavapuidumassitehase pöördumisel vabariigi valitsuse poole saada elektriaktsiisivabastust.Kuna tootmine 95% ekspordile suunatud: Juhan vastaski,et taolisi ettevõtteid on meil vaid 5 ning tema on ettepaneku poolt ja tõstatanud küsimuse ka valitsuses.Rahandusminister on vastu ning lahenduseotsimine jätkub. Konsensuse leidmise soov olemas ning jaanuarikuu peaks tooma selguse.Tore,kui nii läheb.Sest mida meil ikka niiväga eksportida ongi,tegijaile tuleb ulatada abikäsi.Teine küsimus minult lähedasel teemal:kuna USA ja osalt Euroopagi autotööstus kõigub mõlemal jalal,on juba hädas viis Maarjamaa ettevõtet, kes toodavad komponente mitme autotööstuse tarvis.Kas pankrot,lõpp,mutt ja jokk?Siingi oli Juhan asekantsleri toel pädev vastama,et Metec,kes tootis veoautotehastele kroomitud lisanddetaile, on leidnud uue turunurga ning asunud tegema meditsiiniasutustele tarvilist sisustust.Mis tänu kroompindadele hästi sterliseeritav.Lisaks avaldas ta lootust, et ka juhtmekimpude tootjad leiavad endile muud tööd."Kuna nende 15 ettevõtte juhtkonnad on pädevad ja kogenud tegijad"Jäi meeldiv mulje,et kui hättasattunud ka ministeeriumi abikätt vajaks,seda neile ei keelata.
Mis jättis hea tunde,kui otsad kokku võtsime.Raskel ajal oskab eestlane ikka kokku hoida,teisele tuge pakkuda,mõtlesin jopet selga ajades...Miks me oma paremail päevil kokkukuulumistunnet elus ei hoia,mina ei tea.
Kui teie teate,helistage,kirjutage joonistage.Kas mulle või Juhanile või Eesti Ajakirjanike Liitu.Kus oleme tõsiselt mures suure osa Eesti massimeedia destruktiivse hoiaku pärast.Moodsa aja press kuulub ju välisomanikele,kes meelsasti hoiavad oma töötajaskonda eemal EAList ja selle mõjuväljast.Kardavad vist,et ametiühingusarnane moodustis(nende arvates)võiks muutuda neile ohtlikuks.Seda omanike arust,kes peavad vist silmas kommunistide lendlauset "Ühenduses peitub jõud!"
Ja seda jõudu pigem tasuks karta?
tiistai 25. marraskuuta 2008
EestiPoiss
Tervitus,kaaskannatajad,kes te talverõõmude eest nelja seina vahele pakku läinud!Kas mäletate,et pärast relvastatud turvafirmade,nagu ESS jt sündi,olid kolumnistid varmad neid trükimeedias eraarmeedeks kutsuma.Kas mitte seepärast,et naljahambad ühe vastse relvarühmituse Eesti SSiks ülendas?Miks see mulle äsja meenus?Sest lugesin sügiskollasest nuuskpaberist e.newspaper-ist Õhtuleht sõnumit,milles siseminister manitseb tasulisel parkimisalal lummejäänud autodele määratud parkimistrahve mitte tasuma!Järelikult on Ühisteenus kah selline armee,kes oma allumatu juhi Stepan Banderaga ei kuulakski valitsusliikme karmi korraldust "Jätta!"Ukrainlane olnud ka na isepäine... Ja miks nii kaugelt näiteid otsida?Eks liigu kõlakad ka Alfons Rebase kohta,kes nii punavormis natse-okupante kui vana Aadu poisse ühtviisi karmilt nuhelda võttis.Nojah,ei siis jäänudki Pihli-poisil muud üle kui kodanikuallumatust õhutada...
Piiks-prääks ja teisele lainele.Mida kõike tänapäeva teadurid ei uuri.Kuidas on fertiilses eas daami kõnnak seotud tema aktiivsusega/oskustega voodirindel nagu lugesin hiljuti.Kes kauniste astub,see ka ilusasti kõik olukorrad ja asendid lahendab.Küsimus:kas selleks pead prohvessor või akadeemik olema,et tõdeda:mehemoodi samme seadev naiskodanik ei ärata vastassoost püksikandjais mitte huvi,vaid kaastunnet.Veearvet valvav rahvasaadik võiks talle küll halastusseksi pakkuda,enamale ei või kohmakas tibi loota...
Otse voodist pudeli manu.Äripäev vahendas täna alkoteadurite vastsed uuringutulemused:.vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei tapa alkohol sugugi ajurakke,mis raskes võitluses jookidega ikka tiksuma jäävad.Oh mis rõõmusõnum viinalembesele rahvale,kes maailma TOPis väärilisel esikohal koos rinnalaste ja vanakestega liitrites per person.Sest ka kõik Maarjamaalt väljavoolav täpselt kirjas on ja mede peade peale ää jagatakse.Kuhu kaob see tulivesi,mis üle Narva jõe seatud vennaliku abi vooliku kaudu tcuhnaade pokaalidesse siristub?Pole paigaldatud koguselugejat pole probleemi.Nagu pole ka alko mõjust kuplialusele pinnale.Kuna eelmainit alkoteadurid tulid täiesti kaine peaga järeldusele,et viga saavad vaid aju rakuotsa dendriidid,mis edastavad signaale.Autol ma tean,et kui signaal kadunud,on kaitse läbi või ots lahti.Nüüd tean sedagi,et kui ajus signaal puudub,olen lihtsalt purjus!
Ent kui teil kuppel joomalauas kõmiseb ja sepad seal märatsevad,olete endiselt rikkunud kuldreeglit:Õlut või veini valgega segamini ei võta!Tooge mulle enne Jõule mõned kastid va joodavat-hakkaks isegid teadust tegema!
Piiks-prääks ja teisele lainele.Mida kõike tänapäeva teadurid ei uuri.Kuidas on fertiilses eas daami kõnnak seotud tema aktiivsusega/oskustega voodirindel nagu lugesin hiljuti.Kes kauniste astub,see ka ilusasti kõik olukorrad ja asendid lahendab.Küsimus:kas selleks pead prohvessor või akadeemik olema,et tõdeda:mehemoodi samme seadev naiskodanik ei ärata vastassoost püksikandjais mitte huvi,vaid kaastunnet.Veearvet valvav rahvasaadik võiks talle küll halastusseksi pakkuda,enamale ei või kohmakas tibi loota...
Otse voodist pudeli manu.Äripäev vahendas täna alkoteadurite vastsed uuringutulemused:.vastupidiselt üldlevinud arvamusele ei tapa alkohol sugugi ajurakke,mis raskes võitluses jookidega ikka tiksuma jäävad.Oh mis rõõmusõnum viinalembesele rahvale,kes maailma TOPis väärilisel esikohal koos rinnalaste ja vanakestega liitrites per person.Sest ka kõik Maarjamaalt väljavoolav täpselt kirjas on ja mede peade peale ää jagatakse.Kuhu kaob see tulivesi,mis üle Narva jõe seatud vennaliku abi vooliku kaudu tcuhnaade pokaalidesse siristub?Pole paigaldatud koguselugejat pole probleemi.Nagu pole ka alko mõjust kuplialusele pinnale.Kuna eelmainit alkoteadurid tulid täiesti kaine peaga järeldusele,et viga saavad vaid aju rakuotsa dendriidid,mis edastavad signaale.Autol ma tean,et kui signaal kadunud,on kaitse läbi või ots lahti.Nüüd tean sedagi,et kui ajus signaal puudub,olen lihtsalt purjus!
Ent kui teil kuppel joomalauas kõmiseb ja sepad seal märatsevad,olete endiselt rikkunud kuldreeglit:Õlut või veini valgega segamini ei võta!Tooge mulle enne Jõule mõned kastid va joodavat-hakkaks isegid teadust tegema!
maanantai 24. marraskuuta 2008
EestiPoiss
Servus,kõik blogisõprad ja -sõbrantsid!Massimeediast on näha-kuulda,kuidas me täieline EW lakub tormikahjustuste haavu,loeb kokku liikluslahinguis langenuid ja kallihinnalist plekki,mis ratastel veeres kuni nokkapidi kokku põrutas või kraavides kägardus.Kindlustajad pole vist veel oma nö kahjusid kokku arvanud?Muidu kostaks kurblikku kaebekisa:me ei tule ots-otsaga välja, peab tariife juurde väntama.Vastupidisel juhul kuuleb sordiinialuseid mööndusi:kogusime nii-ja niipalju PREEMIAT.Et heal lapsel mitu nime, võib edukat väljalüpsi isegi preemiaks kutsuda.Ja mis ta muud ongi, kui taevastkukkunud lisaraha.Nagu minagi sain omal ajal ATMMi pressikeskuses transpordiministeeriumi ajakirjanikuna rida aastaid korralikke kvartalipreemiaid otse taevast.Kui sadas ohtralt lund,telliti pealinna automajandite kallurid seda linnast välja vedama.Sohvrid kasutasid "pikka pliiatsit" ja teekonnalehtedel keevitasid veetud koormaile niipalju otsa,kui kannatas.Diiselkütuse ülejääk paakides oli tappev,kui igamees kabiinisoojenduse vms mootori spidotrossile otsa ühendas ja vunki andis.
ZIL-kallureil käis spidoklaas eest ära ning vajalik lugejaketas sai uue läbisõidunumbri ette kustukummi abil,sest ketaste võlli otsast oli vedruke eemaldatud.Saladus see vaevalt ülemustelegi oli,kuid eks häid töötulemeid kajastanud veonumbrid olnud mokkamööda kõigile.Kas nendegi palk kosus kui riigilt kogujail tänaste palganumbrimüstifikatsioonide toel,mul andmeid pole.Sest uuriv ajakirjandus polnud sovjetiajal veel sündinudki.Ja oli asju,mille uurimise eest pead poleks silitatud.Ega poleks olnud leida avaldamisjulget peatoimetajatki . Pikri pealiku Harri Lehiste,minu vana kolleegi Ernst Lauri ja mõnegi teise juhtiva ajakirjaniku infarktid ja ootamatud lahkumisedki olid tingitud sobimatuiks peetud üllitiste avaldamise tagajärgedest.
Ent päevateemaks oli mul siiski ehmatav kliimapööre.Õnneks mitte nii hull kui äsja Austraalias.Kus golfipallisuurused raheterad purustasid autode aknaid, mõnel juhul tungisid isegi läbi majakatuste-ju on sealgi löögile pääsenud põllupealsete küprokmajade "arendajad".Naljatuju kaob,kui mõtlen neljale rahesajus hukkunule.No tere talv!Elad maakera kuklapoolel kui vanajumala selja taga,siis laksab otse Peetruse näpust pääsenud jäätunud lumepall sulle kuklasse-ja jumalaga,lahked laulud!
On esmaspäeva õhtu.Neljapäevaks oleme ilmaNikide tõotuste kohaselt juba kui Veneetsias-siis kõik ujub,kümme pügalat plussi tapab valge vaiba imekähku.Katastroofipealinn Pärnu hoidku alt-sest meri tõuseb!
Ainsad õnnelikud on kindlasti Kihnu Virve ja ta ööbikud,kes just saabusid Veneetsiast folkloorset külakosti viimast ja oma ainulaadse saarekese kultuuri esitlemast.Neile pole vaja mingit ümberõpet veemaailmas toimetulekuks.Küssa vaid selles,kes seadistab nende korviga motikad veesuuskadele/pontoonidele?
ZIL-kallureil käis spidoklaas eest ära ning vajalik lugejaketas sai uue läbisõidunumbri ette kustukummi abil,sest ketaste võlli otsast oli vedruke eemaldatud.Saladus see vaevalt ülemustelegi oli,kuid eks häid töötulemeid kajastanud veonumbrid olnud mokkamööda kõigile.Kas nendegi palk kosus kui riigilt kogujail tänaste palganumbrimüstifikatsioonide toel,mul andmeid pole.Sest uuriv ajakirjandus polnud sovjetiajal veel sündinudki.Ja oli asju,mille uurimise eest pead poleks silitatud.Ega poleks olnud leida avaldamisjulget peatoimetajatki . Pikri pealiku Harri Lehiste,minu vana kolleegi Ernst Lauri ja mõnegi teise juhtiva ajakirjaniku infarktid ja ootamatud lahkumisedki olid tingitud sobimatuiks peetud üllitiste avaldamise tagajärgedest.
Ent päevateemaks oli mul siiski ehmatav kliimapööre.Õnneks mitte nii hull kui äsja Austraalias.Kus golfipallisuurused raheterad purustasid autode aknaid, mõnel juhul tungisid isegi läbi majakatuste-ju on sealgi löögile pääsenud põllupealsete küprokmajade "arendajad".Naljatuju kaob,kui mõtlen neljale rahesajus hukkunule.No tere talv!Elad maakera kuklapoolel kui vanajumala selja taga,siis laksab otse Peetruse näpust pääsenud jäätunud lumepall sulle kuklasse-ja jumalaga,lahked laulud!
On esmaspäeva õhtu.Neljapäevaks oleme ilmaNikide tõotuste kohaselt juba kui Veneetsias-siis kõik ujub,kümme pügalat plussi tapab valge vaiba imekähku.Katastroofipealinn Pärnu hoidku alt-sest meri tõuseb!
Ainsad õnnelikud on kindlasti Kihnu Virve ja ta ööbikud,kes just saabusid Veneetsiast folkloorset külakosti viimast ja oma ainulaadse saarekese kultuuri esitlemast.Neile pole vaja mingit ümberõpet veemaailmas toimetulekuks.Küssa vaid selles,kes seadistab nende korviga motikad veesuuskadele/pontoonidele?
Tilaa:
Kommentit (Atom)
