EestiPoiss

No tere!Minuga vaat siuke lugu,et olen lausa puhastverd EestiPoiss: vahel mõtlen,et kahju- minust ei saanud soomepoissi,kuna jäin hiljaks "valguse kätte tulekuga",nagu ütlevad itaaallased.See õnnestus mul alles aastal 1947,lausa 6.oktoobril.Ajalukku süüvides tundub justkui ülekohtusena,et tulin ilmale pärast suurt sõda.Kui eestlaste ja minu maa saatus oli otsustatud.Ning ei jäänudki 1966 muud üle,kui minna lambukesena traataia taha,sundaega teenima vene kroonusse, tervelt kolmeks pikaks aastaks.Erinevalt mõnestki oma koolivennast ja Nõmme poisist,keda tundsin,valisin oma tee.Olen end eluaeg pidanud kainelt,ratsionaalselt mõtlevaks kaalutlevaks olendiks.Nii ka kroonuikka jõudes leidsin,et targem oleks end sellele katsumusele võimalikult hästi ette valmistada ja okkaline tee läbi käia selmet nuputada mõni haigus,tekitada mõni terviserike,mis mind hoiaks eemale vene karu käppadest.Et olin algkoolipoisina elanud tänaseks kurja kuulsusega Kopli liinidel ja omandanud karmidel nö "ellujäämiskursustel" vene kogukonnas eksisteerimise põhitõed ja vajaliku aktsendivaba varu minu kodumaa vallutanute roppusterohkest keelest, tulin punaarmeest läbi nagu soe nuga võist.
Isegi mu koolieelne õnnetus oli kasuks:lapsena kukkusin hullamishoos diivanilt nägupidi vastu kapinurka,pealegi õnnetumal kombel.Ülemise kahe esimese paarislõikehamba liibuvad nurgad murdusid ja tekitasid kesk suud kolmnurkse ava hambumisse.Kroonumineku eel või lausa kroonus paigaldati nende peale kroomitud metallkroonid-nägin välja nagu otse vene külast või Rummu vangilaagrist tulnu.Ja kui zeljonõid e rohelised nagu mina hakkasid pärast väeossa jõudmist "vanakestelt" e.kolmanda aasta olijailt vett ja vilet,mõnitamisi ja kolakat saama,jäin mina sellest meeldivast võimalusest ilma.Sest niipea,kui asi karmiks kiskus ja väeosa kraaklejad-löömamehed ründasid, rusikad rullis, vahel taburetid näpus. Vöörihmad ümber sõrmenukkide keritult, vahel sabapidi käes ja pandlad õhus lendlemas ründasid,avasin mina vastu astudes oma plekkhammastega retsilõuad ja valasin bandjuugad üle Balti laevastiku madruste kõige mahlakama sõnavaraga. Paisata järjestikuiseid roppusi oma veerand tundi midagi kordamata oli suurepärane tulemus isegi sündinud venelase jaoks.Sealt ka nende huligaanide piiritu austus minu vastu.Lisaks tekitasid respekti minu pealinlase päritolu-ikkagi Tallinnast!Ja see,et meie,7 eestlast, ei käinud kunagi kitumas ega rünnanud esimesena,ei varastanud kellegi tumbockast hambapastat,suitsu ega saapaviksi,vaid ostsime staffi ise väeosa poekesest.Niipalju siis kombekast käitumisest punaste armees.Kuid see polnud veel kõik:vaja läks ka autojuhiluba.Läksin autokooli,et mitte roomata õppustel Venemaa põhjatus poris,vaid istuda roolis.1965 jõuluks saingi C-kategooria autojuhiks ehk kutseliseks sohvriks.Kool,kus käisin Ehitustehnikumi õpimgute kõrvalt, oli Viru ja Uus-Sadama t.Pika kabiiniga õppesõidu- veoautot GAz-51 pargiti Uuel t.siseõue garaazis.Veebruarist olin juba Volga roolis Tallinna Taksopargi limiitkolonnis,mis teenindas keskasutusi ja ministeeriume.Minu shefiks sai Liha-ja Piimatööstuse ministri I asetäitja Sannamees,u.40-aastane sümpaatne,rahulik ja sõbralik juhtivtöötaja.
Armees ohvitserid küsisid,et juhiluba sul on, sõitnud ka oled?Sain uhkusega hääles vastata,et tunnen Volgat ja olin ministri asetäija sohver.Võeh valevorsti,pole sa ei parteiliige ega sõjaveteran,kuidas siukene auto ja amet usaldati!Sa valeta midagi usutavamat,poiss!Solvunult istusin toolile ja urahtasin:Kui ei taha,ärge uskuge!alles siis,kui mind saadeti tuletõrjekomandosse suure punase maastikuauto,kolme veosillaga ZIL-157 juhiks ja nähti mind autoga toime tulevat,paistsid uskuvat. Eriti usaldusväärsena tundusin poolteist aastat hiljem,kui mind saadeti 12 km eemale oblastilinna Hmelnitskisse poliitosakonna ülema polkovnik Kondratenko autojuhiks. See kuu aega GAz-69 roolis olin tõesti sõduriõnne tipul!Elasin koos varustuslao napi meeskonnaga omaette majas,rivist ja muust jamast prii.Ainult oma sohvrielu ja mitte vana gaziku korrashoid ja juhtimine.Toitlustus priima, tihti sõime koos lennuväeohvitseridega(teenisin ju lennuväe abiteenistuses),Ühel ööl 1968 äratas meid üldhäire ja k3-5 hommikul kihutasin mööda linna,otsides kokku poliitosakonna ohvitserkoosseisu.Kogu linnake oli ärevil,keegi vist ei maganud,mootorid mürisesid ja sõjamasinad kogunesid tänavale kolonnidesse.Ohvitserid olid kõik mornid,toimekad ja vaikisid.Alles kuue paiku koguti me väeosa poliitloengule,kus minu polkovnik "tõukas kõnet".Lühikokkuvõttes:lääne imperialism ohustas täna öösel kogu sotsialismilagrit.Kell 4 hommikul oli Lääne-Saksamaal salaplaan vallutada vennalik Tsehhoslovakkia ja kiskuda see kapitalistide rüppe.Kuid nõukogude luure oli tasemel ja meie armee ennetas kurikavalat plaani poole tunniga!Sotsialismileeri väed tegid ühisdessandi ja vallutasid vennaliku vabariigi,et neid päästa(?)
Iga kahe sõduri kohta jagati välja 600 padruniga kastike Kalasnikovi moona,igamees sai sama automaadi.Ohvitserid vööle püstolid kabuurides.Mulle öeldi:ole valmis sõitma autoga helikopterisse,kui käsk tuleb.Sul seisab ees teenistuse jätkamine Tsehhoslovakkias. Mis seal,s ikka,mõtlesin. sinna ju niisama ei satuks, huvitav vaheldus.Kuid aeg veeres,komandeering lõppes,olin jälle tagasi oma pritsikuuris.Ja ühtäkki sealgi:pritsuautoga lähed Tsehhoslovakkiasse, need jobud seal ei anna meie sõjameestele tilkagi joogivett,lasevad elada metsas telkides,isegi suitsud viiakse Venemaalt meie armeele.Valmistu sõiduks!siis turgatas ohvitsereile: reamees Enno on meie kolmest pritsuautojuhist ainus, kel juhiluba taskus.Nikolai ju lipsas Moskva-Praha kiirrongi eest läbi ja kaotas juhiloa sõjaväemiilitsale.Vadim jõi end linnaloal täis ja tegi lisaks avarii varastatud autoga-juhiluba läinud!
Ja jäigi ära mu turismimatk vene tuletõrjeautoga.Tsiviilis korra ikka Prahat näinud, Karli sillal jalutanud ja ehtsas Tsehhi pubis head õlut libistanud.
Kui turismibussiga tädi poole Pariisi seiklesin.